Rotid

Rottide lugu algas minu jaoks päris kaugelt. Kõigepealt kinkisid Kaia ja Helena Tiidule isase ja emase roti. 23. mail 2001 juhtus paratamatu, ehk 10 poega. Kuna Tartus on aga ainult üks loomapood, mis rotte müüki võtab, juhtus nii, et ükski sellest pesakonnast ei leidnud endale uut kodu. Kuni mina kord kaks viiekuust emast koju viisin: Lotte ja Tibi.
Peale Lotte surma oli mul mõnda aega ainult üks rott. 2003. aasta algul võtsin talle kaks kaaslast. 2003 aasta lõpul oli mul kuus rotti. 2004 kevadel - kaheksa. 2004 suvest - kümme. Kahes puuris.

LOTTE (RIP, emane, 23.05.2001-07.2002) ja TIBI (RIP, emane, 23.05.2001-03.2003) olid mõlemad väga armast helehalli värvi ja ma ei teinudki neil eriti vahet, kui aus olla. Kuni Tibi üksi jäi. Sellest saadik hakkas ta ka paremini elama, sai rohkem puurist välja ning muutus sõbralikumaks. Lõpuks elas ta mul peaaegu et vabapidamisel, kuna ta mul ühtki juhet ei närinud.

Tibi sai valgete plikadega algusest peale hästi läbi. 03.2003

Sel ajal ma rottide eest veel eriti hoolitseda ei osanud ja nende sotsialiseerimine läks üsna aeglaselt. Kui Lotte 2002. a. suvel une pealt suri, jäi Tibi üksi. Alles hilissügisel soovitas loomaarst talle kaaslane otsida (no tegelikult soovitas pojad saada, aga selles vanuses oli selleks natu hilja). Otsisin mitu õhtut päris pikalt internetist materjale, lugesin, sain targaks. Proovisin suurepärase imearmsa isaroti Rattusega Tibile pesakonda soetada, ei tulnud välja. 2003. aasta esimestel päevadel sai Tibi endale esimesed kaaslased: Krati ja Pätu (e. Päti). Neil kulus tutvumiseks ligi nädal. Kummalisel kombel oli Tibi see, kes pisikesi tegelasi kartis, mitte vastupidi. Peagi aga magasid juba kõik koos puntras.

KRATT (RIP 21.02.2004) ja PÄTU (RIP 10.08.2004) on sündinud 12.12.2002, nad on õed ja mustad berkshiirid. Nende isa oli must berkshiir ning ema must kaputsiin. Muidu on nad päris ühtmoodi, kuid Kratil on vurrud valged ja sabal kaks valget triipu - Pätul on vaid sabaots valge! Kui ma nad sain, olid nad nii tibatillukesed, et mahtusid tindiprinteri täitekasseti karpi ära. 10-kuused tibid kaalusid 400 grammi. Noorest peast meeldis neile mu akvaariumist taimi välja püüda ning juhtmeid närida. Akvaariumi enam minu toas pole ja juhtmeid nad õnneks enam ei näri. Sügisel 2003 hakkas mõlemat vaevama kopsupõletik - köhisid ning tegid krõbvisevat häält. Päris jube. Raviks said nad nii doksütsükliini kui enrofloksatsiini suu kaudu. Kratt lahkus esimesena. Lahang näitas, et üks kopsu pool oli üleni mädaseid koldeid täis. Pätu on siiani vastu pidanud (august 2004), kuid terve ta pole - endiselt krõbiseb. Samas on ta aktiivne ning pole kaalust maha võtnud. Karv on küll haigele iseloomulikult turris. Lõpuks muutus Pätu nõrgaks ning rahutuks, hakkas minu toast välja rändama. Krõbisevad hääled kadusid, kuid kadus ka huvi toidu vastu ning jõud puuri põhjast üles ronida (isegi mööda kaldteid). Selleks ajaks kui murelikult ja halba aimates tema ja Pipaga arsti juurde jõudsin, oli tal raskusi isegi pea tõstmisega. Otsus oli selge.

Minu õde on minu padi. Ja nagunii sa meil vahet ei tee! 12.2003

Naistepäeva paiku tulid meie elamisse veel kolm rotitibi. Tallinnast tõin kaasa Milli, Kirbu ja Pipa. Kulus üle nädala, et teised nad omaks võtaks. Kõigepealt leppis uutega Tibi. Kratt ja Pätu armastasid juba siis teiste käest paremaid palasid ära võtta ja ise hästi ära panna.

MILLI (RIP 20.03.2005) on sündinud umbes jaanuaris 2003, ta on albiino ja tal on väga armsad kõrvad (ta algsed nimevariandid olid Beib, Leedi ja Mileedi). Tema on poest kaasa võetud - kuna ta oma vendadega koos müügil oli. Mul oli temast väga kahju ja pärast olin müüja peale väga vihane. Kui ta teab, et kahekuune rott juba tiineks jääda võib, kuidas ta võib ta siis vendadega samas puuris müüki panna?! Milli on alati olnud arglikum kui teised ja kulus ligi üheksa kuud, et ta hakkaks silitamisest ja patsutamisest hoolima. Ilmselt tegeldi temaga väiksena väga vähe ja see on oma jälje jätnud. Praegu on ta palju sõbralikum ja lõbusam, kuigi peos paigal püsida ei taha endiselt. Lühinägelikkus paneb ta iseloomulikult pead kõigutama. Millit hakkas varakevadel vaevama kõrva ja nina vahel olev abstsess, mis korduvalt tagasi tuli. Seejärel lisandusid hingeldamine ning tagajalgade halvatus. Otsustasin eutanaasia kasuks, kui söök talle enam huvi ei pakkunud.

Te soovisite midagi? Ei, see maja on juba hõivatud, proovige mujale. 11.2003



Milli: lehvitab sulnilt kõrvu. Tembu: 'Vabandust, kas saaks natuke privaatsust? Meil on daamiga jutt pooleli!' 12.2003

Kirp monitori serval kõõlumas. 12.2003.

KIRP (RIP 07.04.2005) ja PIPA (RIP 10.08.2004) on sündinud 16.12.2003, nad on õed ja kreemjad (shampanja) kaputsiinid. Ema-isa värve ma ei mäleta. Aga ilmselt nad on järjestikuste paaritamiste tulemus kuna nad olid poole väiksemad kui sama vanad Kratt ja Pätu. Nad on siiani teistest väiksemad, kuigi mitte nii väiksed. Pipa, pisem neist, kaalus 10 kuuselt 250 grammi. Märgistuselt eristab neid see, Kirbu seljas on laiem triip, Pipal aga selline kitsas ja katkendlik. Mõlemad on väga elavad ja neile meeldib, kui nendega tegeldakse. Kirp on ka minu rotikarja alfa - kui majas on uusi rotte, on tema see, kes uute peale turtsub ja igati näitab, et see on tema territoorium, kuhu uusi juurde ei soovita. Pipat vaevas samuti kopsutõbi. Avastasin kevadel 2004, et ta on hirmus kõhnaks jäänud ja tal on karv puhvis. Mingeid hingeldamise ega muid kuuldavaid märke polnud. Röntgenist selgus, et tal on mingi moodustis kopsus. Pipa muutus aina kõhnemaks kuni kuumad ilmad augustis talle viimase matsu andsid. Tekkis hingeldamine ning kadus huvi toidu vastu. Vaid NutriCal pakkus talle mingit huvi. Ka tasakaal kippus kaduma. Hingeldades käisid mitte ainult küljed, vaid ka pea liikus. Pipa lahkus koos Pätuga;. Kirp oli väga pikka aega väga kõbus ning tõhus alfa. Pani kassi ja koera paika ning vajadusel kantseldas nooremaid. Kasvaja ilmus tal tagumise jala kubeme juurde sisuliselt üleöö - ei olnud, ja siis juba oli. Kahjuks oli see oma suuruse ning asukoha tõttu mitte-opereeritav. Pikka aega sai ta väga eduliselt hakkama, niiet arsti prognoosi kuu kuni kaks hakkasin juba üleolevalt suhtuma. Kahte kuud siiski täis ei tulnud ning kustumine oli kiire, eutanaasia jäi hiljaks.

Märtsis 2003 lahkus Tibi meie seast. Nagu kõik nende pere rotid, suri ka tema vaikselt une pealt. Mõnda aega oli mul vaid viis noort tegelast, kes rõõmuga akvaariumi ümber ja riiuli taga rüüstasid. Siis adopteerisin Madli ja Kätti, Tibi õed, kes ligi kuu aega meie juures elasid, enne kui samuti vaikselt lahkusid. Mul oli neist väga kahju, kuna see minek tõesti äkiline oli, niiet veel eelmisel õhtul tundus mõlema puhul, et nad juba harjuvad uue kodu ja ruumikusega. Nende hambajäljed mu hiirematil ja klaviatuuri juhtmel on siiani näha.

Siis vahepeal said tibid uue suure puuri, mis on igasuguste arvutuste järgi viiele rotile paras. Tallinnast, Bramhami poest Ferplasti puur JENNY, millele muidugi korruseid juurde ostsin. Praegu on puuris kuus korrust ja neli treppi, pluss suur merisea iglu, merisea puumaja, kolm tunnelit ja kaks ühe-roti-maja. Lisaks sellele on puuri katusel veel üks puust meriseamaja ning puuri kõrval laual kolmekorruseline hamstripuur, kus tibid losutamas ja magamas käivad kui nad vabakäigul on. Tühja pahtlinõusse (2,5 l, plastist, sangaga) on neile seatud sisse muld ja terad, milles saab kaevata ja idanevaid teravilju süüa. N.ö. rotimuru. Vahel on neil ka ajutisi mänguasju, nagu pappkarpe.

Pilt puurist 2003 kevadel. Rotud on alles noored ja pisikesed. Träni on puuris vähem kui praegu.

Pilt puurist 2003 detsembris. õieti, pilt puurist ja rottide mängumaast.

Pilt Avoni pappkarpidest rotude mängumaal minu laual. Karpide peal on kaevamisnõu. Pildile on jäänud ka Kirbu tagumik.

Tibide suvila. Kevadel 2003 oli see sellise sisustusega.

Ja enne kui ma Jenny sain, elasid tibid sellises hamstripuuris.

Suve algul tulid meile veel kaks rotti: POSSE ja MARKUS, Tibi viimased elusolevad vennad. Tüdrukutel tuli kollektiivselt jooksuaeg kallale, kui poisid puuriga koju tõin. Kõik muudkui vehkisid kõrvadega ja painutasid selga. Juuni algul kastreerisin mõlemad ning tutvustasin peagi tüdrukutega.

MARKUS (RIP, isane, kastreeritud, 23.05.2001-06.2003), veidi suurem ja arem neist kahest, lahkus meie seast kolm nädalat hiljem. Samuti vaikselt ja unes, nagu nende peres ikka. Selleks ajaks oli ta üle kahe aasta vana. POSSE (RIP, isane, kastreeritud, 23.05.2001-15.11.2003) läks plikadega koos elamisest aina rõõmsameelsemaks ja elavamaks. Kastreerimine ei vähendanud tema huvi naiste vastu sugugi, ta ronis osavalt mööda puuriseinu (mis alguses tal väga vaevaliselt läks), jooksis plikadel paremate paladega eest ära nagu mees muiste ning ei näinud sugugi nii välja, et tal kõrge vanus käes oleks. õhtul oli ta veel igati kõbus - järgmisl hommikul leidsin ta kangena.

Markus - sest kaelal on pruun laik, n.ö. rooste. 06.2003

Tembu ja Flix jogurti kallal. 11.2003


Flix piilub häbelikult majast. 11.2003

FLIX (end. Feliks, RIP, isane, ca. 06.2002-25.01.2004) oli minu juures vaid ajutine külaline. Sain Flixi ta eelmise omaniku käest 1. novembril. Järgmisele omanikule andsin ta üle 14. detsembril. Miks nii? Eelmine omanik ei suutnud tema eest enam hoolitseda ning rohkem kui kuu aja jooksul olin mina ainus, kes kuulutusele lehes reageeris ning rotile lõpuks ka järele tuli. Flix oli siis hästi kõhna, sügelistest end pea paljaks kratsinud ning kannatas selgelt ka hingamisprobleemide käes. Kuu ajaga saime sügelistest võitu, karv kasvas tagasi ja Flix võttis kaalus juurde, niiet ta jub päris hea välja nägi. Aga kopsukahjustused olid kahjuks jäävad, niiet kastreerimise op oleks talle fataalne olnud. Flix oli must berkshiir, kellel vaid varbaotsad ning kõhul väike laik valget.

TEMBU (end. Kensu, RIP, isane kastreeritud, ca 08.2002-21.01.2005) tuli ise mu ukse taha. Ka temast soovis eelmine omanik loobuda, ning olin ainus, kes kuulutuse peale huvi tundis. Tembu on väga kena beezhi ehk punast värvi ja ma ei suutnud uskuda, et keegi nii kenast rotist loobuda tahab. Ta on kohutavalt aktiivne ning esimene mu rottidest, kes tundis huvi puust meriseamajade närimise vastu. Ta oli algusest peale plikadest palju rohkem huvitatud kui Flix ja plikad olid tema peale ka pahasemad kui Flixi peale. Praegu, kastreerituna, on ta iseloom vägaväga leebeks muutunud. Huvi naiste vastu pole samuti kadunud ning ilmselgelt on daamidel hea meel noormehe aktiivsetest lähenemiskatsetest. Kastreerimine ei tähenda sugugi, et rott enam ei paaritu. Tembu on ka kõige rohkem "sülerott", kes naudib, silmad vidukil, kui kõrva tagant sügatakse. Tembu kustus vaikselt.

Mina vä? Närisin seda majakatust vä? Eeee... Ma olen nunnu! 11.2003

Nints, Sisko ja Ree tulid minuga kaasa Talllnnast 8. veebruaril, n.ö. sünnipäevakingina. Polnud küll plaanis kolme võtta, aga näe mis juhtus. Nad on nn. Shane'i pesakonnast [Shane oli austraallane, kes aasta Eestis elas ning Soomest tõurotte tõi, kelle taolisi siin varem polnud] ja näib, et jäävad kõik pisikest kasvu rottideks.

Neist ühtki polnud mu senine koloonia valmis omaks tunnistama. Väikeste peale turtsuti, aeti karva turri, hüpati vihaselt. Kui väiksed puuri katusele julgesid tulla, näksasid vanemad neid varvastest ja sabast. See oli päris hirmus. Lõpuks ei jäänudki mul muud üle, kui laenasin raha juurde ning ostsin teise Jenny puuri oma noortele. Pisikestele meeldis suur korralik puur korruste ja torudega väga. Isegi pissinurgas on nad nõus käima, üsna korrlikult (mis tähendab ühtlasi, et seda pissinurka on vaja iga päev vahetada).

NINTS (27.11.2003-, emane) on himaalaja (sealpoint), st. punaste silmadega, valge, nina, kõrvad ja saba tumepruunid. Nints on mu noorte seas selge alfa. Ta on alati kõige julgem ja pätim olnud. Kui nad laua peal lahti on, siis on Nints see, kes maha ronib ja riiuli taha sigatsema läheb. Mis sest, et ta kogu kambast kõige lühinägelikum on. Ja Kirbuga paneks ta ka hea meelega suhteid paika, kui vaid saaks! Peale Kirbu lahkumist on Nints vaieldamatu alfa, kes ei pelga ka koera ninast naksata.

SISKO (RIP, emane, 27.11.2004-31.05.2005) sinine self. Ta on imearmast ühtlast halli värvi pisike, sedasi väga tumedat halli värvi, mis kadedalt ohkama paneb. Miskipärast oli Sisko see, kes suurematelt eriti palju nahutada ja hammustada sai. Sellegipoolest on ta rõõmsameelne plikake, tömbi sabaga. Sisko oli üks igavesti suur rändur ja peamine aktivist, kes suurde tuppa ning kööki rändas. Siskol ja Nässukal on ilmselt kaasas mingi vähi alge. Mõnda aega punane olnud silmaümbrusest ei osanud midagi kahtlustada, kui järsku tekkis paremale näopoolele koonule muna. Käisime sellega kohe laupäeval arsti juures, saime rohtu, kuid ei osatud arvata, kas see on mädapõletik või kasvaja. Sisko seisund halvenes kiiresti - ninast lausa tilkus porfüriini, ahmis suuga õhku, ei tundud söögi vastu huvi. Teisipäeva hommikul sai viimse süsti. Polnud opereeritav muna.

REE ehk NäSSUKAS ehk REKSIK (emane, 27.11.2004) reks sinine self. Algul oli ta väga ebamäärast, halli ja valge segust karva. Aegamööda karva vahetades muutus ta lapiliseks ning lõpuks päris ühtlaselt halliks. Praegu on ta väga mõnusalt udupehme karvaga reks, kelle kasukas on õest heledamat halli värvi. Vurrud muidugi krussis. Kasvult on ta siiski väga õblukeseks jäänud, niiet teda lausa kurb on vaadata. 2005 varakevadel kaotas ta segastel asjaoludel silma - ühel hetkel oli lihtsalt silm peast pooleldi punnis väljas ning polnud muud varianti kui op. Teises silmas oli äge põletik, niiet on kaheldav, kui hästi ta järelejäänud silmaga näeb. Igapäevast elu, k.a. kööki rändamine, see tal ei sega.

Seejärel polnud mul jälle üldse plaanis rotte juurde võtta. Sest nendegagi oli hulga tegemist ning oli lootust, et kui mu kaks haiget surevad ning noored on kasvanud, saaks nad ehk ühte puuri koondada. Elu näitas teisiti.

Käisin Tallinnas Tivoli lemmikloomapäeval 20.07 ning lubasin ühtlasi Kissule Caty käest kaks rotipoega tuua. Eelkõige plikasid ning musta värvi. No musti plikasid oli üks ainult, aga lisaks Kissu plikale kaaslase võtmisele õnnestus mul veel kaks aguutit kaasa tuua, kes nüüd noortega koos elavad. õeksed Mutuk ja Käblik said noortega paari minutiga väga headeks sõpradeks. Ja näib, et nad koguni elavdasid teisi.

MUTUK (emane, 26.05.2004) on reks aguuti self, väga elav põrguline. Samas on ta inimsõbralik, tore rotu. Juunis 2005 näib tal olevat mingi kerge hingamisprobleem - hingeldab, ehk hingab väga kiiresti kogu aeg.

KäBLIK (emane, 26.05.2004) on tavaline aguuti self, kes oma õest pea sammugi maha ei jää. Mõlemad kasvavad ilmselt üsna suureks, kuna nende ema on n. shane'i pesakonnast shokolaad, kes kuue kuuselt üsna suurt kasvu oli. Isa oli neil Dimka Pisi rotikasvandusest. Käbluk on üks rohkem rändavaid ja väga kaua halvasti kätte andnud rottidest. Samas hetkel nimetaks teda kõige tervemaks.

No ja ma arvan jällegi, et rohkem rotte pole mulle vaja. Kuna 2004 augusti alguse seisuga on mul neid kahes puuris kokku kümme, nende järelt tuleb iga päev ca tund aega koristada ning alailma tundub, et ma ei jõua neile piisavalt tähelepanu pöörata.

Kunagi talvel said, imede ime!, lõpuks mu kahe puuri tibid kokkuleppele, et võib ka ühes puuris elada ja ei pea tingimata üksteist maha tappa püüdma. See muutis elu hulga kergemaks. Teine puur sai merisea puuri vastu välja vahetatud ning tibid asusid elama vabapidamisel Jennys ja laual olevates hamsupuurides. Neil tekkis väga kiiresti komme kolida kapi taha, suurde tuppa ning köögikapi taha, isegi koera kohalolek ei häirinud neid mõne kuu pärast. Voodisse mulle enam siiski uudistama ei tulda, nii palju koera kardetakse.

Juuniks 2005 on tibide populatsioon kahanenud neljale. Kuna kõik neli on väikest kasvu emased, siis on lausa harjumatu tunne. Tahan järgmiseks proovida õnne isaste pidamisel, niiet taas, ei plaani hetkel noori juurde võtta. Heal juhul tahaks nii arvestada, et tibid poiste tuleku ajaks enam viljakad poleks. Pooleteise aastaselt on Nintsul veel küll poiste peale kõrvad võdisemas, niiet läheb aega ehk aastake.

Vahepeal olen aidanud uue kodu leida veel päris mitmel rotil, peamiselt isastel, kellest omanikud on loobunud. üldiselt peaks neil hästi minema. Aga enne kui SINA roti võtad, soovitan sul järele mõelda, kas sa ikka oled valmis talle iga päev järgmise kolme aasta jooksul tükikest oma elust andma.

Loe rottidest: Siksu rotileht, Lontu.ee foorumid, Pisi foorumid.
Minu rottide ajalugu foorumis kirjutatuna.